Hol­lo­la kirik

 

Hollola kirik on külastajatele avatud suvel 02.05-31.08 esmaspäevast reedeni kell 10-18 ning talvel pühapäeviti pärast jumalateenistust kell 11-16. Asukoht: Rantatie 917, Hollola kirikuküla.

 

Hollola kirik

 

Virtual/panoramic tour

 

 

KIRIKU EHITAMINE

 

Hollolan Püha Maarja kirik on üks 86 Soomes keskajal ehitatud kivikirikust. Pärast puukirikut ehitatud praegune kivikirik on praegusel kujul valminud ajavahemikus 1495-1510 – käärkamber umbes aastal 1495, pikihoone 1500 ja relvakamberpärast 1505. aas-tat.

Kirik kuulub kolmandasse Soome kivikirikute põlvkonda, mis on ehitatud ligikaudu aastail 1480-1560. Samasse põlvkonda kuuluvad veel paljude ehituslike iseärasuste poolest sarnased Savo, Häme, Sakakunta ja Pohjanmaa kivikirikud. Hollo­la kirik on Soome suuruselt kolmas keskaegne kogudusekirik ja ja Päijät-Häme vanim avalik ehitis.

 

Suur-Hollola peakihelkonda Päijänte-Vesijärvi-Porvoo jõe veetee ja Ylineni Viiburi maantee ristumiskohta ehitatud kivikirik oli liikumisteede suhtes keskses kohas. Järsult kerkiv sindelkatus, rikkalikult dekoreeritud tellisviilud, Häme kirikutele iseloomulikud suured nurgakivid ja tugevad põllukividest seinad õhkuvad juba väljastpoolt jõudu ja turvalisust, mida rändaja võis otsida kiriku lõunaseinal müüriorvas oleva välialtari või relvakambri altari äärest. Relvakambri altariõõne ümber kujutatud viimse kohtupäeva vikerkaarel istuv Kristus kõneleb hukkamõistust ja armust. Inglid ja kuradid meenutavad õnnetutele inimestele vooruse teel liikudes valvsuse säilitamise tähtsusest.

 

 

KESKAJA PÄRAND

 

Tänasel päeval kohtab kirikusse siseneja muidki mälestusi kiriku sellest, et kirik on rajatud katoliiklikul perioodil: neli sammast jagab kiriku kahte ossa (löövi) ja ringtähtvõlvidest kahe idapoolsema roided on kaunistatud maalidega, mis märgivad ära katoliikliku aja peaaltari ala. Kiriku seintele maalitud pühitsusristid, millest tänapäeval on näha 11, jutustavad kiriku sisseõnnistamisest ja sellest, et kirik põhineb 12 apostli õpetusel. Käärkambri ukse kohal on katkendeid maalist, kus kaks inglit hoiab pühitsetud armulaualeiva nõud (monstrantsi), meenutades Kristuse tõelist ligiolekut armulaual ja selles pühakojas. Idapoolseima samba juures seisab kiriku vanim ese, nn. Vehma meistri poolt valmistatud ristimisvaagen 14. sajandi lõpust meenutab kirikuga liitumise püha sakramenti – ristimist .

 

Keskajal oli kiriku seest rikkalikult kaunistatud puunikerdustega. Sellest on järel veel 24 skulptuuri, mille pühakualtarid on aegade jooksul kaduma läinud. Näiteks kiriku kaitsepühak püha Maarja on olnud keskseks figuuriks kappaltaril, kust teda ümbritses kaheksa väiksemat skulptuuri, mis seisavad nüüd eraldi mitmel pool kirikus laiali. Praeguse altari esikülje kate (antemensale), mille keskel kordub käär­kambri kohal oleva maali teema, annab aimu kesk­aegse puitsisustuse deko-ratiivsusest. Kiriku uksed on keskaegse puunikerduse ja sepistuse kaunid näited. Eriti relvakambrist kirikusaali viiv uks, millel arvatakse olevat kujutatud Hubertuse jahil­käiku, on olnud imetluse objektiks.

 

UUSAJA MUUTUSED

 

Katoliiklik periood jäi lühikeseks, sest 1527. aastal Gustav Vasa juhtimisel otsustati Rootsis minna üle „puhtale” õpetusele ja sajandi lõpuks oli luterlik kirik ametlikult riigiusundiks saanud. Usupuhastuse põhimõtete kohased uuendused muutsid kiriku sisustust 17. sajandil: Turust pärit puusepa Nils Bengtssoni poolt ehitatud uhke kantsel oli algselt lõunaseinal, idapoolse seina äärde üle viidud altari laua kohale saadi annetusena saksa kunstniku Chris­toph Schwarzi maali alusel valminud altarimaal ja kirikusse paigaldati pingid sõna kuulajatele. Diedrich von Esse­ni matusteks valmistatud vapp-epitaafid jäid kirikule piduliku ilme andjaiks. Kiriku laekonstruktsioon ei ole algupärane. Katust tabanud välgu tõttu hävis algne puitkonstruktsioon tules 1642. aastal.

 

 

KAASAJA ILMINGUID

 

Praeguse ilme sai kirik 1930. aastatel  tehtud uuringute ja professor Ca­rolus Lindbergi koostatud restaureerimisprojekti teostamise tulemusena.

 

Altari kõrval olevate akende vitraažide autoriks on Lennart Segerst­råle ja need valmisid 1929.

 

Kiriku 1994. aastal valminud 33 registriga oreli on projekteerinud ja teostanud orelitöökoda Martti Porthan Oy.

 

Aastail 2004-2006 teostati Hollo­la kirikus ennistusprojekt, mida peale koguduse finantseeris Euroopa Liit ja Lõuna-Soome läänivalitsus. Siis puhastati kiriku ja relvakambri siseseinad ning konserveeriti kõik keskaegsed skulptuurid. Kiriku tagaosas olevas vitriinis on välja pandud koguduse vanad kirikuriistad ja esemed.

 

Kellatorn ehitati 1829-1831 C. L. Engeli jooniste järgi. Torni alumisel korrusel on külm ruum lahkunute hoidmiseks ja omaste tuba.

 

Hollola kirik on koguduse peakirik, kus viiakse läbi armulauaga jumalateenistusi igal pühapäeval. Lisaks sellele on see populaarne abiellujate laulatuskirikuna ning tegutseb ka matusetalituste läbiviimise kohana, sest kogudusel puudub eraldi matusekabel.

 

Geograafiliselt hajutatud 20 000 liikmest koosnev kogudus vajab tegutsemiseks ruume mitmel pool oma piirkonnas. Hollola kogudusel on teine kirik koguduse keskuse juures vallakeskuses Salpakangas. Kolmas kirik on Vesijär­ve vastaskaldal Vesi­kansas. 2007. aastast Hollolaga abikogudusena liitunud Hämeenkoskil on samuti kirik ning keskaja lõpus ehitatud püha Lauri kivikiriku varemed.